Videomängudes on tugevad naistegelased hakanud viimastel aastatel õnneks muutuma üha tavapärasemaks. Alles hiljuti jõudis kohale “Horizon Forbidden West”, milles punapäine sõdalanna teeb pihuks ja põrmuks pilvelõhkujate kõrguseid robotelukaid.

“Horizon” ei ole aga ainus mäng, kus ägedad naised suuri tegusid teevad. Soovitame kolme videomängu, kus rambivalgusesse astuvad enesekindlad, tegusad ja tublid naispeategelased.

Alien: Isolation

Videomänguaastates juba iidsel 2014. aastal ilmunud “Alien: Isolation” on pika puuga üks viimase kümnendi pinevamaid õudusmänge. Selles verejanulistest tulnukatest üleujutatud õudukas kehastub mängija “Tulnuka” filmidest tuntud Ellen Ripley tütreks Amanda Ripleyks, kes ajab oma salapäraselt kadunud ema jälgi.

Sarnaselt oma emaga ei ole Amanda mingi õrn printsess, kes ohtu sattudes päästmist vajab. Vastupidi, ta trotsib julgelt eluohtlikke olukordi ja suudab seljatada ületamatuna näivaid takistusi seal, kus teised põruvad. Ja seda kõike teeb ta (peaaegu) ilma relvadeta, lootes kõmmutamise asemel eelkõige enda kavalusele ja teravale mõistusele.

Aga nüüd päris tõsiselt: kui sa ei ole veel mingil põhjusel “Alien: Isolationit” mänginud, siis tee endale teene ja paranda see viga esimesel võimalusel. Tegu on ühe parima õudusmänguga, mis eales loodud ja kõik, kel vähegi julgust peaksid seda ise kogema. Kui leiad, et su elu on muutunud liialt rahulikuks ja viimasest ärevushoost on juba liiga kaua aega möödas, siis “Alien: Isolation” aitab seda olukorda parandada. Või siis hullemaks muuta. Oleneb, kuidas võtta.

Life is Strange

Kui osad videomängud paiskavad mängijad fantastilistesse ja ulmelistesse maailmadesse, siis teised jäävad maalähedasemaks ja arutlevad filosoofilisemalt inimeseks olemise ilu ja valu üle. “Life is Strange” on just üks sellistest mänguseeriatest, mis ei karda silmitsi seista reaaleluliste ja karmide teemadega.

Peaaegu kõigi “Life is Strange’i” mängude keskmes on tugevad naistegelased. Esimeses mängus kehastume keskkoolis käivaks identiteedikriisis Maxiks, järjes “Before the Storm” oleme eluga rappa jooksnud mässaja Chloe ja mullu ilmunud “True Colorsis” kehastume rasket lapsepõlve seljataha jätta üritavaks Alexiks. 

Kõik need mängud pakuvad suurepäraselt kirjutatud tegelasi ja probleeme, millega paljud meist on tõenäoliselt pidanud päriselus reaalselt silmitsi seisma. On väga vähe teisi mänge, mis lahkavad depressiooni, üksilduse, vägivalla ja inimsuhete probleemipuntraid “Life is Strange’ile” omase siiruse ja otsekohesusega. Kui otsid midagi täiskasvanulikku ja oled mängides rõõmu kõrval valmis tundma ka ränkrasket kurbust, siis “Life is Strange” on kahtlemata sinu aega väärt.

Tomb Raider

Olgem ausad, klassika vastu on raske saada ja Lara Croft kuulub ilma igasuguste kahtlusteta kõige ägedamate videomängutegelaste kullafondi. Mängumaastikul leidb vähe teisi nimesid, kes on aastate jooksul muutunud videomängudega vaat et sünonüümseks.

Valida saab mitmete erinevate mängude vahel, kuid eriti soojalt saab soovitada uusimat triloogiat, mis alustas 2013. aasta “Tomb Raideriga”. Siin on Lara Croft võrreldes varasemaga teistsugune: vähem püstolikangelasest sekspomm ja rohkem noor naine, kes on sunnitud raskesse olukorda sattudes ennast ületama. 

Jah, seeria uusim mäng “Shadow of the Tomb Raider” ei olnud paljude arvates Lara kõige meeldejäävam seiklus, kuid sellegipoolest on tegu igati asise ja graafiliselt kauni märuliga. Sellele eelnenud “Tomb Raider” ja 2015. aastal ilmunud järg “Rise of the Tomb Raider” on aga kahtlemata suurepärased seiklused, mida võiksid kogeda kõik mängufännid.