Inimene, kes ei ole kunagi videomängudega kokku puutunud, kipub sageli mängimist pidama pigem ajaraiskamiseks. Turu-uuringu firma Newzoo andmetel on aga pea iga kolmas inimene maailmas aktiivne mängur, mis tähendab, et ta mängib videomänge vähemalt kord kuus või tund aega nädalas.

Vaatamata mängutööstuse meeletule arengule ja mängude aina kasvavale populaarsusele, on ühiskonnas siiani levinud kuvand, et mänguriks on keegi vihast keev üksik mees, kes on vanemate keldrist teinud endale mängukoopa ja ei oma mingeid sotsiaalseid oskuseid. Lisaks on videomängudele külge poogitud maine vägivallale kallutamise ja emotsionaalsete häirete tekitamise kohta. Tundub justkui oleksid videomängud siis midagi negatiivset, millega üks endast lugupidav täiskasvanud inimene tegelema ei peaks.

Aga miks me siis ikkagi mängime?

See võimaldab leida uusi sõpru – vastupidiselt eelnevalt mainitud kuvandile, on tegelikult sotsiaalsusel mängimises väga suur roll. Võimalus mängida ja suhelda sarnaste huvidega inimestega üle kogu maailma on see, mida paljud videomängude juures kõige lõbusamaks peavad. Piisab ka kui külastada mõnda mänguüritust, nagu Eestis juba mitmendat aastat korraldatav MängudeÖÖ, et näha, kuidas eraklikkus on lihtsalt üks mängurite kohta käiv müüt, mis ei taha eriti kaduda.

See on kaasahaarav – kaasaegsed videomängud on midagi palju enamat kui lihtsalt ringi jooksmine ja müntide korjamine. Mängude süžeed, karakterid ja visuaalsed ülesehitused tekitavad aina enam tunde nagu oleks tegu pigem filmiga. Siin on aga üks oluline erinevus – sul on võimalik selles ise kaasa lüüa ja passiivse vaatamise asemel olla osa tegevusest.

See laseb end välja lülitada – eluga kipuvad kaasnema ka kohustused, rutiin ja mured. Mängimine aitab kas või paariks tunniks need unustada ja lubada enda meelt lahutada lihtsalt meelelahutuse pärast.

See on lõbus– tegelikult taandub lõpuks kõik ühele lihtsalt asjaolule – mängida on lõbus!